Väikerahvaste (sealhulgas Eesti) saatust ei määra paraku rahvas ise ja see on kurb fakt. Piisab kui heita pilk ajalukku, mille tunnistajateks oleme olnud ka meie ise. Ikka (ja jälle) sõltub see suurvõimude telgitagustes toimuvast, mis ühel või teisel moel lõpeb omavahel kemplemisega kuni keegi päästikule vajutab.

Sõda.... laastav ja armutu. Mõttetu ja halastamatu
.
Riigipiirid kaovad, maakaartid joonestatakse ringi,  võitjad kirjutavad uut ajalugu ning kaotajad hakkavad hauduma kättemaksu... ikka ja jälle leiab maailm endid taas umbtee lõpus, kust väljarabelemiseks leitakse olevat vaid üks moodus ja seda oskavad rääkida
vaid relvad. Ajaloo õppetunnid ei maksa sealjuures enam sentigi.

​

Mürsud lendavad paremalt vasakule ja vasakult paremale. Roomikute alla surevad viljapõllud. Kodudest jäävad järele vaid varemed ja kunagi nii rahvarohkel tänaval hulgub ringi vaid üksik hunt.

Eesti on olnud taoliste sündmuste tunnistajaks ning tallermaaks sajandeid ja polnud mingiks erandiks ka aasta 1944, mil Saksamaa võidulootustele pöörati uus lehekülg ja algas nõukogude punavägede vastupealetung, mis sai suurel määral võimalikuks
lääneriikidest koormate viisi kohale veetud relvastuse ning laskemoona toel.

​

Eestimaa kaarti vaadeldi mõlemal poolel vaid kui strateegiliselt oluliste punktide kogumit, mida tuli kas viimse veretilgani kaitsta või teha maatasa niipea kui jõuti laskeulatusse. Inimelud siin ei lugenud ja  tallermaal toimetava väikerahva saatus oli tõenäoliselt viimane, mille üle toonased sõjapealikud ja neile palga maksjad oma mõtteid mõlgutasid.

Ennevanasti, kui sõda üle Maarjamaa liikus, mindi metsa varjule. Võeti loomad ka kaasa ja kui tolm, mis sõdurisaabaste alt silmapiiri häguseks muutis oli maha langenud, mindi koju tagasi. Mis iganes alles jäänud oli õnnistuseks, kõik kaotatu ehitati uuesti üles ja leitud mõõgast sai hea vikati.

Teise Maailmasõjaga algas aga inimkonna ajaloos uus ajajärk. Ja seda mitte ainult poliit-geograafiliselt vaid kirjutajale tundub, et ka sõjalis-filosoofiliselt. Sest kui
varasemate suursõdade käigus otsustati tulemus enamasti kahe vaenuväe vahel mingis konkreetses kohas konkreetse lahingu lõppedes... siis nüüd kisti sõtta kogu rahvas. Imikutest vanuriteni, veel enam - sageli alustati tapatööd linnade ja külade pommitamisega isegi kui oli teada, et seal  strateegilised sõjalised objektid puuduvad ja vastase vaenuväestki on kohale jäänud vaid käputäis. Rahvaste hävitamine ja tsiviil- elanikkonna hulgas hirmu  külvamine oli saamas normiks.

80 aastat tagasi, 1944'ndal, oli eestlastel veel selgelt meeles 1941. aastal nõukogude võimu poolt korraldatud juuni/juuli küüditamised, mille käigus kisti väe võimuga kodudest välja enam kui 10 tuhat eestlast. Perekonnad löödi lahku, mehed Siberi vangilaagritesse, kus enamus neist ka surid. Naised-lapsed  töölaagritesse.... vaid umbes pooled nendest jõudsid aastaid hiljem koju tagasi.

Hirm, hirm, hirm... mis juba külvatud, hakkas võrsuma sama kiirelt kui liikusid tankid punatähed külgedel.

Kes jalgu jäid, läksid nagu muistegi loomad rihma otsas metsa varjule või ei tea keegi kunagi, kus nende hauad on. Eest ära minejatel tuli aga peagi meri vastu ja need kes jõudsid ning lahkuvale alusele koha leidsid, need ka läksid... 80 aastat tagasi, 1944. aasta hilissuvel ja sügisel... arvata enam kui 80 tuhat.

22. septembril Bostoni äärelinnas Newtonis asuvasse Scandinavian Cultural Center'i Nordi Halli pisut varem tulijale polnud pikka sissejuhatust tarvis. Saali ümbritses pikk laudade ja stendide rivi. Perekonniti oli laudadele välja pandud esemeid ning kirjutisi, mida kas ise või vanemad või vana-vanemad olid lahkudes kaasa võtnud. Alates hõbelusikatest peentikanditega sitsipluusideni... stendidel aga fotod ning kirja pandud
lühimälestused nendelt, kes veel midagi mäletasid... ja neid pole meie hulgas enam palju.

Eks tänased mälestused "suurest minemisest" ongi juba laste mälestused, kes Eestist lahkudes olid vaid mõne-aastased (kõige vanem Bostoni mälestusüritrusel viibinu oli lahkumispäeval 14. aastane). Ja seega on ka meenutus sellest päevast kas täiesti olemata või hiljem vanemate poolt räägitu põhjal loodud kujutluspildi kirjeldus, koos sinna juurdekuuluva traagika ning sellest lähtuvate emotsioonidega.

Kui aga lapselt endalt küsida, siis oli enamasti lõbu laialt ja põnev ning seda kinnitasid (kes otse, kes vihjamisi) ka neli panelisti, kel ette näidata sünnikuupäev ennesõja-aegses Eestis.

Isad ja emad, kes nüüdseks juba enamasti mullas, olid oma töö teinud südamega ja hästi, varjates oma lapsi mitte ainult füüsilise vaid ka emotsionaalse ning vaimlise vägivalla eest.

Ja toolit tõustes ütlen veelkord ka Bostoni mälestusürituse korraldajatele - te tegite oma töö super-hästi! Ja meie, kes me seal istusime ja  kuulasime-vaatasime, oleme teile selle eest südamest tänulikud!

Aitäh!

Villu Tari